- Kas ma muretsen liiga palju?
Isegi kui sa seda tähele ei pane, kellegi uuega kohtudes takerduvad naised alati selle kummalise “kas ma muretsen liialt või ei?” piiri taha. Kui me jätame mulje, et me oleme liiga huvitatud, võib mees osutuda mitte nii huvitatuks. Kui me pole aga piisavalt huvitatud, ei pruugi mees aru saada, et ta meile meeldib. See on naeruväärne edasi-tagasi tammumine, näidates üles huvi ja samas jättes muljet, et me tegelikult nii väga ei hooligi ja lõpuks kukub see kõik nii ebaloomulikult välja, et me salajas soovime, et sellele üldse mõtlema ei peaks. See on justkui eraldi fantaasiamaailm, kus kõik ütlevad, mida nad tegelikult tahavad ja keegi ei pea ümber kehastuma. Me kõik tahaksime sellises maailmas elada, kuid samas ei tea keegi, kuidas sinna saada…
- Kas ma andsin end liiga vara kätte?
Öelge mulle üks kord, kui üks mees on endalt küsinud, kas ta magas kellegagi liiga vara… ehk isegi nii vara, et temast ei olda enam huvitatud? Seda pole juhtunud! Mitte kunagi pole ükski mees sellisel mõttel pikemalt peatuma jäänud. Siiski keerleb selline mõte peas paljudel naistel. Millal on õige aeg kellegagi magada? Hetk, kui naine nõustub mehega magama tähendab mõlemale osapoolele nii mõndagi. Miks ei võiks seda teha lihtsalt siis, kui see tundub loomulik ja õige? Miks peab selle alati nii suure kella külge panema, et see võib lausa lõhkuda midagi, mis on päris? Seks on suur asi, otse loomulikult, aga tõsiasi, et kavatsustest ja ootustest tänapäeval kõva häälega rääkida ei saa, muudab igaühe veidi hullumeelseks.
- Kas ma käitun sõgedalt?
Moodsas kohtamiskultuuris pole ükski teine sõna kardetum kui HULL. Kui naine on juba tembeldatud segaseks, on mäng läbi ja kõige hullem selle juures on see, et me ei tea kunagi, mis meid parajasti hulludeks sildistab. Kas asi on selles, et me saatsime kaks korda järjest ise sõnumi? Kas me jätsime kuidagi mulje, et me pole päris kõigega nõus, mis mehele pähe tuleb? Naistena peame me hakkama saama põhiliselt kolme omadussõnaga: lahe, lõbus ja nõdrameelne. Me peame olema piisavalt ägedad, soovitult lõbusad ja kindlasti mitte mitte mitte mitte kunagi mingil moel hullumeelsed. Kahju, et me ei saa kunagi täpselt teada, kuidas mitte hull olla, kuna igal mehel on siinkohal erinev arvamus.
- Kas ma peaksin esimesena sõnumi saatma?
Ilmselt pole midagi hullemat, kui hirmuäratav mõttekäik sellest, mis mulje jätab esimese sammu tegemine sõnumeerimises mehega. Mida ta mõtleb? Kas ta arvab, et ma olen liiga agar? Äkki ta pole enam huvitatud, kui ma täna enne teda “tere” ütlen!? MIDA SEE NÄITAB? MIKS SEE ÜLDSE MIDAGI NÄITAB? Fakt, et me ei saa lihtsalt sõnumit saata ilma mõtlemata, milliseid järeldusi sellest võidakse teha, hoolimata selle sisust, on võib-olla tänapäevase kohtamiskultuuri kõige jubedam osa. Mis vahet sel on, kes esimesena initsiatiivi üles näitab? Miks see peaks üldse midagi tähendama?
- Kui ma ta välja kutsun, siis kas ta pole enam huvitatud?
Inimesed ütlevad alati “On 21. sajand, kutsu ta lihtsalt välja!” Jah, see on päris kena mõte ja teoorias tundub ka üsna teostatav, meie maailmas valitseb ju võrdõiguslikkus! Siiski, me peame iga mehe puhul eraldi läbi mõtlema, kas just see mees, keda me soovime välja kutsuda kaotab huvi, sest meie esimese sammu tegime. See, muidugi, võib tähendada, et see pole meie jaoks “see õige”, aga siiski on naeruväärne, et me peame jälle sellise võimalusega arvestama. Mehed kardavad naistega rääkida just korvi saamise hirmus ja samuti kardame meie, naised, korvi saada, kuid meie kardame veel ka seda, et meid ei lükata tagasi mitte lihtsalt sellepärast, et meist ei oldud huvitatud, vaid sellepärast, et meie ohjad enda kätte haarasime. Kas see on üldse kuidagi loogiline? Tänapäeva kohtingumaailmas… millegi pärast on!