Aastal 1967 kirjutas John Lennon laulu, mille pealkirjaks oli „All you need is love“ („Kõik, mida sa vajad, on armastus* toim.). Lisaks sellele peksis ta mõlemaid oma naisi, hülgas ühe oma lastest, rääkis kohutavalt oma geivaadetega juudist mänedžeriga, väljendades nõnda oma homofoobseid ja antisemitistlikke vaateid ning kord isegi filmiti teda terve päev alasti voodis vedelemas.
35 aastat hiljem kirjutas Trent Reznor bändist Nine Inch Nails laulu pealkirjaga „Love is Not Enough“ („Ainult armastusest ei piisa“ toim.). Reznor, vaatamata sellele, et oli kuulus oma šokeerivate lavašõude, grotesksuse ja häirivate muusikavideote poolest, võõrutas end alkoholist ja narkootikumidest, abiellus, sai oma naisega kaks last ning tühistas seejärel kõik oma plaadisalvestused ja tuurid, et ta saaks olla kodus oma naisele hea mees ja lastele isa.
Ühel nendest meestest oli selge ja realistlik arusaam armastusest. Ühel neist polnud.
Üks neist meestest tegi armastusest ideaali, mis lahendab kõik ta probleemid. Teine seda ei teinud.
Üks neist meestest oli arvatavasti ennasttäis sitapea. Teine aga mitte.
Meie kultuuriruumis idealiseerivad paljud armastust. Me näeme selles mingisugust püha ja kaalukat lahendust kõigile elus ette tulevatele probleemidele. Seda on näha meie filmidest, meie raamatutest ning ka meie ajaloost. Me ülistame armastust kui elu kõrgeimat eesmärki, lõplikku lahendust kogu valule ja vaevale. Ja kuna me nõnda armastust ülistame, siis tihti me ka hindame seda üle. Tulemuseks on see, et me maksame sellele oma suhete hinnaga.
Kui me arvame, et „kõik, mida me vajame, on armastus“, siis täpselt nagu ka Lennoniga võib juhtuda ka meiega. Meil võib tekkida kalduvus eirata selliseid põhiväärtusi, nagu austust, alandlikkust ja pühendumust nendele inimestele, kellest me hoolime. Lõppude lõpuks, kui armastus lahendakski kõik probleemid, siis miks üldse näha vaeva kõige muuga- kõige raskega?
Kui me aga usume Reznori sarnaselt, et „ainult armastusest ei piisa“, siis me mõistame, et eluterved suhted nõuavad lisaks tunnetele ja kirele veel muudki. Me saame aru, et on palju tähtsamaid asju nii meie elus kui ka meie suhetes, kui lihtsalt armastada. Ning et edukates suhetes ongi põhilülideks need sügavad ja palju olulisemad väärtused, kui armastus seda kunagi on.
Kolm valusat tõde armastuse kohta
Armastust liialt ülistades tekitab põhiliselt probleeme see, et me hakkame looma ebarealistlikke ootusi selle kohta, mis armastus tegelikult on ja mida see meiega teeb. Need illusioonid töötavad vastu juba olemasolevatele suhetele, mida me kalliks peame. Luba mul näitlikustada:
- Armastus ei võrdu sobivusega.
Lihtsalt seetõttu, et sa kellessegi armud, ei tähenda, et see inimene on sulle pikas perspektiivis hea partner. Armastus on emotsionaalne, sobivus aga mõistuslik protsess ning need kaks ei sulandu üksteisega just kõige paremini.
Võib juhtuda, et me armume kellessegi, kes ei kohtle meid hästi, kes teeb meid ebakindlaks, kes ei pea meist nii lugu, nagu meie neist või kes ei saa ise oma eluga hakkama ja teeb sellega ka meie elu vaid keerulisemaks.
On võimalik armuda kellessegi, kellel on teistsugused ambitsioonid ja eesmärgid elus, mis on vastupidised meie omadele. Kellessegi, kellel on teistsugused vaated elule ning mis seetõttu põrkuvad meie reaalsustaju ja maailmapildiga.
On võimalik armuda kellessegi, kes ei mõju hästi meile ja meie edasisele õnnele.
See kõik võib kõlada paradoksaalselt, kuid see on tõsi.
Kui ma mõtlen kõigile halvasti lõppenud suhetele, mida ma olen näinud või millest mulle on räägitud, siis paljud (või enamus neist) on juba algselt tekkinud vaid emotsionaalsele baasile- nad tundsid „sädet“ ja hüppasid lihtsalt pea ees suhtesse. Vahet pole, et see mees oli uuesti sündinud kristlasest endine alkohoolik või too naine oli narkomaanist biseksuaalne seksisõltlane. See lihtsalt tundus õige.
Ja siis, pool aastat hiljem, kui too naine hakkab meeletutes kogustes võlgu võtma ja see mees palvetab 12 korda päevas Jeesuse poole, vaatavad nad ringi ja mõtlevad „Issand, mida ma küll valesti tegin?“
Tõde on see, et kõik oli valesti juba enne, kui see kõik algas.
Kui sa otsid endale partnerit, pead sa kuulama mitte ainult oma südant, vaid ka selget mõistust. Jah, sa tahad leida kedagi, kes paneb su südame puperdama ja isegi su kõhugaasid lõhnama nagu kevadised kirsiõied, kuid lisaks sellele pead sa hindama ka inimese väärtushinnanguid; seda, kuidas ta kohtleb iseennast; seda, kuidas ta kohtleb inimesi enda ümber; tema eesmärke ja maailmavaadet kõige üldisemas plaanis. Sest et kui sa armud kellessegi, kellega sa lihtsalt ei sobi kokku… no siis juhtub täpselt nii nagu ütles üks suusatreener South Park’ist- asi läheb hapuks.
- Armastus ei lahenda su suhteprobleeme.
Mina ja mu esimene tüdruksõber olime teineteisse kõrvuni armunud. Lisaks sellele elasime me eri linnades, meil polnud sentigi raha, et üksteisel külas käia, meie perekonnad vihkasid üksteist ja meie nädalaid täitsid mõttetud ja täiesti tähtsusetud tülid.
Iga kord, kui me tülitsesime, unustasime me selle järgmiseks päevaks, leppisime ära ja meenutasime üksteisele, kui hullud me teineteise järele oleme ja et mitte ükski neist väikestest tülidest ei loe, sest et issand jumal, me armastame üksteist nii väga ja me leiame mooduse, kuidas see suhe toimima panna ja siis on kõik lõpuks ideaalne, lihtsalt oodake ja vaadake! See armastus, mis meie vahel oli, tekitas meis tunde, et me saame oma probleemidest üle, kuid tegelikult ei muutunud kunagi mitte midagi.
Nagu sa võid juba ette kujutada, siis ükski meie probleemidest ei lahenenud. Samad tülid aina kordusid ja kordusid, ainult et sõnavahetus läks iga korraga aina hullemaks. Meie suutmatus näost-näkku kohtuda tiirles meie peade kohal kui aina tumenev murepilv. Me olime mõlemad lõpuks nii isekad, et me ei suutnud isegi normaalsel tasemel suhelda. Me võisime istuda tundide viisi telefoni otsas ja tegelikult mitte midagi üksteisele öelda. Täna tagasi vaadates ei olnud lootustki, et selline suhe kestma jääb. Sellegipoolest olime me niimoodi koos kolm aastat!
Lõppude lõpuks, kaalub armastus kõik üles, eksju!?
Mitte just väga üllatavalt süttis ja kukkus meie suhe taevastest alla nagu bensiiniga üle valatud Hindenburg omal ajal. Lahkuminek oli inetu. Sellest kõigest võtsin ma kaasa suure õppetunni- isegi, kui armastus varjutab nii mõnedki suhteprobleemid, ei kaota ta tegelikult neist ühtegi.
Pidev sõit Ameerika mägedel võib olla joovastav ning tekitada sõltuvust. Nii on lõpuks iga järgnev kõrgus veel olulisem ja veel vajalikum, kui eelmine, kuid ilma stabiilse ja praktilise vundamendita jalge all tuleb ka sellel emotsioonide merel lõpuks tõus, millega lainetab kõik minema ja sina jääd tühjade kätega.
- Armastus ei ole alati väärt enda ohverdamist.
Üks kellegi armastamisega tihedalt kaasas käivaid omadusi on oskus mõelda rohkem, kui vaid endale, panna enda vajadused tahapoole ning mõelda lisaks neile ka teisele inimesele ja tema vajadustele.
Siin tekib aga üks oluline küsimus, mida liiga tihti küsida unustatakse- mida sa ohverdad ja kas see ka tegelikult on seda väärt?
Armastust täis suhetes on täiesti normaalne, et üks partneritest peab aeg-ajalt panema tagaplaanile enda soovid, vajadused ja aja teise inimese nimel. Ma tahaks vaielda, kuid see tõepoolest on suur osa sellest „miskist“, mis muudab suhted nii eriliseks.
Kuid kui me hakkame ohverdama enda enesehinnangut, väärikust, psühholoogilist „mina“, enda eesmärke ja ambitsioone lihtsalt selleks, et kellegagi koos olla, siis see eriline armastus muutub hetkega probleemseks. Armastust täis suhe peaks andma lisaväärtust meie individuaalsele identiteedile, mitte seda lõhkuma või millegi muuga asendama. Kui me leiame end olukordadest, kus me õigustame lugupidamatut või solvavat teguviisi, siis on see täpselt see, mida me teeme: me lubame armastusel end kompromiteerida ja eitame niiviisi seda, kes me ise oleme. Ning kui me pole ettevaatlikud, jääb meile lõpuks alles vaid kest sellest inimesest, kes me kunagi olime.