Üks vanemaid suhtealaseid nõuandeid, mida on täis kõik raamatud, kõlab nii: „Sa peaksid olema oma partneriga parim sõber.“. Enamik inimesi vaatab seda nõuannet positiivsest aspektist, nagu näiteks „ma peaksin veetma oma partneriga aega nagu ma teen seda oma parima sõbraga“ või „ma peaksin olema oma partneriga suheldes avameelne nagu ma olen oma parima sõbraga“ või hoopis „ma peaksin veetma oma partneriga sama lõbusalt aega nagu oma parima sõbragagi.“
Kuid seda soovitust peaks vaatama ka teiselt küljelt. Näiteks „Kas ma austaksid neid omadusi, mida ma tolereerin oma partneris, ka oma parimas sõbras?“
Ükskõik, kui üllatav see ka poleks, kui me jääme iseendaga seda küsides ausaks, siis suhetes, kus kõik pole korras, on ka vastuseks „ei“.
Ma tean ühte noort naist, kes äsja abiellus. Ta oli oma abikaasasse hullupööra armunud. Hoolimata sellest, et mees oli vahetanud pidevalt töökohti juba üle aasta, ei olnud pulmade planeerimisest üldse huvitatud, jättis tihti naise üksi, et sõpradega aega veeta ja sellest, et naise perekond näitas üles tulevase väimehe suhtes üles väikeseid kahtlusi, abiellus ta temaga ilma igasuguse endapoolse kahtlusenoodita.
Kuid kui pulmadega kaasaskäiv tundepuhang oli jahtunud, jõudis kätte argipäev. Aasta pärast abiellumist oli mehel endiselt probleeme töökoha säilitamisega, puhtuse hoidmisega kodus, viha talitsemisega, kui naine polnud jõudnud õhtusööki valmistada ning iga kord, kui naisel tekkis omapoolseid kaebusi, süüdistas mees teda selles, et ta on „ärahellitatud“ ja „egoistlik“. Lisaks sellele jättis mees oma naise endiselt tihti üksi, et sõpradega aega veeta.
Too noor naine sattus sellisesse olukorda just seetõttu, et ta eiras neid valusaid tõdesid oma armastatu kohta. Ta ülistas armastust. Hoolimata sellest, et naine sai pidevalt vastu vahtimist nende samade mehe vigadega juba suhte alguses, uskus ta, et nende armastus kaotab need vead õige pea. Seda ei juhtunud. Ja nüüd, kui kõik oli totaalselt kokku kukkumas, läks ta oma sõprade juurde ja küsis nõu, kuidas ta saaks ennast veelgi rohkem ohverdada, et nende abielu tööle hakkaks.
Valus tõde on, et ei saagi.
Miks me anname suhetes partneriga andeks nii paljud käitumismustrid, mida me mitte iial ei andestaks oma sõprussuhetes?
Kujuta ette, et su parim sõber kolib sinu juurde, muudab kogu su elamise prügimäeks, keeldub tööl käimast ja üüri maksmast, nõuab, et sa kostitaksid teda igal õhtul enda tehtud õhtusöögiga ning karjub su peale iga kord, kui sinul mõni kaebus tekib. See sõprus lõppeks ilmselt kiiremini, kui Paris Hiltoni näitlejakarjäär.
Järgmine olukord: tüdruksõber, kes on nii armukade, et ta nõuab ülevaadet kõikidest mehe isiklikest kontodest, nende paroolidest ja sõidab kaasa igal komandeeringul koos oma mehega vältimaks seda, et teised naised saaksid mehe rajalt maha võtta. Mehe elu on põhimõtteliselt 24/7 järelevalve all ja on näha, et see mõjub tema enesehinnangule. Tema väärtustunne on kukkunud allapoole igasugust arvestust. Naine aga ei usalda teda endiselt ning lisaks sellele ei usalda ka mees enam iseennast mitte milleski.
Ometi ei jäta see mees oma naist! Miks? Sest ta armastab teda!
Jäta meelde: Ainus võimalus, kuidas elada armastamist nautides, on teha valik muuta miski muu oma elus armastusest olulisemaks.
Sa võid elu jooksul armuda väga paljudesse erinevatesse inimestesse. Sa võid armuda neisse, kes on sinu jaoks head ja neisse, kes mitte. Sa võid armuda väga elutervetel ja samuti mitte nii tervetel viisidel. Sa võid armuda, kui sa oled noor ja siis, kui sa oled juba vana. Armastus ei ole midagi unikaalset. Armastus ei ole eriline. Armastus ei ole harvaesinev nähtus.
Aga su austus enda vastu on. Sinu väärikus samuti. Ka sinu võime teisi usaldada on. Sinu elus võib olla palju potentsiaalseid armumisi ja armastusi, kuid kui sa kaotad oma eneseusu,-väärikuse või võime usaldada, on neid kolme väga raske tagasi saada.
Armastuse kogemine on imeline. See on üks suuremaid kogemusi, mida elul üldse on pakkuda. Ja see on miski, mille tundmise ja nautimise poole peaks igaüks meist pürgima.
Aga nagu iga teine kogemus, ei pruugi see alati sulle hea olla. Nagu iga teine kogemus, ei tohiks see meid vangistada, ei meid ennast, meie identiteeti ega meie eesmärke elus. Me ei tohi lasta sel end ära kulutada. Me ei saa armastusele kaotada iseennast ja oma väärtust. Hetk, mil me seda teeme, kaotame me nii armastuse kui ka iseend.
Sest elus sa vajad rohkem, kui vaid armastust. Armastus on suurepärane. Armastus on vajalik. Armastus on imeilus. Aga ainult armastusest ei piisa.